Otepää lahing
|
See artikkel räägib 1217 toimunud lahingust; 1210. aasta lahingu kohta vaata artiklit Otepää lahing (1210) |
| Otepää lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
.jpg) Otepää linnamägi | |||
| Toimumisaeg | Veebruar või märts 1217 | ||
| Toimumiskoht | Otepää, Ugandi (praegune Eesti) | ||
| Tulemus | Piiskopi ja ordu väed alistusid ja lahkusid Ugandist | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Otepää lahing toimus 1217. aastal Otepää linnuse juures. Linnust kaitsnud ugalaste, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning neile alluvate latgalite ja liivlaste vägi alistus 17-päevase piiramise järel Novgorodi, Pihkva, saarlaste, harjulaste ja sakalaste ühisväele. Sõlmitud rahulepinguga pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma, küsimärgi alla sattusid ka nende teised senised vallutused Eestimaal. Alates Otepää lahingust hakkasid Novgorod ja Pihkva ning eestlased ordu ja piiskopi vastases võitluses koostööd tegema.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Turaida vaherahu lõppemise järel 1215. aastal korraldasid latgalite, Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi väed Ugandisse seeria rüüsteretki, mille tulemusena sealsed vanemad samal aastal alistusid ja maakond ristiti Riia võimu alla.[1][2] Ugandit enda mõjusfääri kuuluvaks pidanud ja seal juba 1210. aastal inimesi ristinud Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš, kuigi ta oli Riia piiskop Alberti venna Theoderici äi ja varasem piiskopi liitlane, vastas sellele sõjakäiguga Otepääle, nõudes ugalastelt andamit ja karistades neid riialaste poole ülemineku eest rüüstamisega.[3][4][5] Pärast Pihkva väe tagasipöördumist saabusid ugalaste palvel Otepääle ordu ja piiskopi abiväed, mis omakorda kutsusid sinna kokku ugalasi kogu maakonnast ja ehitasid üles uue ja tugeva, tõenäoliselt puust linnuse. Henriku Liivimaa kroonika kohaselt tegid ugalased ja sakslased sealt 1217. aasta jaanuaris rüüsteretke Novgorodi suunas ja pärast seda osaleti Järvamaa Riia võimule alistamises. Vene kroonikate järgi olid Novgorodi maade rüüstajad hoopis leedulased.[6][7][8][9]
Linnuse piiramine
[muuda | muuda lähteteksti]Henriku kroonika teatel kogusid Novgorodi possaadnik Tverdislav Mihhalkovitš ja Pihkva vürst Vladimir Otepää ründamiseks suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja seni Riiale allunud sakalased.[10] Kroonika tõstab eestlaste hulgas esile saarlasi ja mitmel korral ka samastab eestlasi saarlastega, kel Sulev Vahtre hinnangul oli juba varasemast sõlmitud liit Pihkva-Novgorodiga, eriti arvestades seda, et Saaremaalt väe kogumine ja kohaletulek võttis aega. [11] Ain Mäesalu arvates võisid saarlased olla isegi koostööleppe ja sõjakäigu initsiaatoriteks.[9][12] Marika Mägi meelest aga kroonika saarlasi sõltumatu ja kuigi aktiivse jõuna ei kirjelda ning retke algatajad olid venelased. Ta pakub välja, et saarlaste sõjasalk tegutses võib-olla Pihkva vürsti teenistuses.[13] Samas Vene kroonikad koostööd eestlastega üldse ei maini.[14]
Henriku Liivimaa kroonika järgi peaaegu 20 000 mehest (Friedrich Benninghoven pole seda väga suureks liialduseks pidanud)[11] koosnenud vägi liikus Otepää alla ja piiras linnuse sisse.[10] Kaitsjaid võis Mäesalu hinnangul olla tuhatkond.[9] Piirajad rüüstasid ümbruskonda ja viskasid tapetute kehad linnamäe jalamil olevasse vette, et sealt joogivett võtta ei saaks.[11][10] Ain Mäesalu arvates oli tegu pealinnusest lääne pool asunud allikaterikka lohuga, kust voolas välja oja, mis kulges piki eeslinnuse jalamit ja suubus Alevijärve.[12] Linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid löödi iga kord sakslaste ja ugalaste poolt kaotustega tagasi. Palju piirajaid langes linnuse kaitsjate ammunooltest, seesolijad said omakorda kannatada venelaste vibuküttide läbi. Sakalased tegid samal ajal rüüsteretke Ümerale.[15][10]
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister Volquini, Võnnu komtuur Bertoldi ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse.[10][16] Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi.[14]
Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi, tema ilmselt oligi Vene kroonikates nimetatud kinnivõetud sakslaste väejuht.[12][17][18] Ain Mäesalu arvates jäi ta pantvangiks 2–3 aastaks.[12] Vene kroonikate kohaselt võeti sõjasaagiks 700 hobust, kuid rahulepingu sõlmimist nad ei maini.[14][19] Ain Mäesalu on Otepää lahingu kaotust hinnanud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks senises ristisõjas.[12]
Järgnenud sündmused
[muuda | muuda lähteteksti]Piiskop Albert üritas oma saadikute kaudu Otepääl sõlmitud rahu sakalaste ja Novgorodiga edaspidiseks kinnitada, kuid need keeldusid, kavandades ühiste Riia-vastaste aktsioonide jätkamist. Eestlased saatsid venelastele kingitusi, paludes nende tulekut järjekordsele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš lubaski koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, ridalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Järgnes Madisepäeva lahing.[12][16][20]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 106–107
- ↑ HLK, XIX 3–4, lk 159–163
- ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 114
- ↑ HLK, XX 3, lk 173
- ↑ Indriķa hronika, XIV, kommentaarid 6, 8
- ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 115–116
- ↑ HLK, XX 5, lk 173–175
- ↑ Indriķa hronika, XX, kommentaar 14, 17
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Ain Mäesalu 2005
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 HLK, XX 7, kommentaar 13, lk 175–177
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Sulev Vahtre 1990, lk 117
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Ain Mäesalu 2017
- ↑ Marika Mägi 2011, lk 324
- ↑ 14,0 14,1 14,2 Sulev Vahtre 1990, lk 118
- ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 117–119
- ↑ 16,0 16,1 Sulev Vahtre 1990, lk 117–118
- ↑ Sulev Vahtre 1990, lk 118–119
- ↑ HLK, XX 7–8, lk 175–177
- ↑ Indriķa hronika, XX, kommentaar 19
- ↑ HLK, XXI 1–2, lk 177–179
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Ain Mäesalu, Otepää lahing, Eesti lugu, Vikerraadio. 16. aprill 2005.
- Ain Mäesalu. Ain Mäesalu: 800 aastat tagasi saavutasid eestlased Otepääl ühe ristisõdade olulisima võidu. Postimees, 24.02.2017
- Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen, 2011
- Sulev Vahtre. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn 1994.
- Sulev vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990.